Monday, June 21, 2010

Tähelepanu suunamine ajas ja ruumis

Leonardo da Vinci täheldas läbinägelikult, et keskmine inimene "Vaatab nägemata, kuuleb kuulmata, sööb maitsmata, liigub kehalise tundlikuseta, hingab lõhnu tajumata ja räägib mõtlemata."

Kas see kõlab ausa hinnanguna enamiku inimeste (või mu enda) kohta?

Pigem jah! Suuremal osal ajast, mil millegagi tegelen, mõtlen muust. See on õpitud käitumine - kõik teevad ju nii.

Seda rääkimise osa püüan muidugi parandada. Olenevalt hetkest.



Ühest uuest Veenmisteemalisest raamatust sain selle vana mõtte...

Wednesday, May 12, 2010

Väike ilukirjanduslik katsetus - "Arturi dilemma"

Artur oli eluajal korralik ja kraps mees. Alati arvestas teistega, ning näitas töökuse ja lahkusega eeskuju tervele kvartalile. Mis kvartalile, tervele eeslinnale!

Ühel varakevadisel õhtupoolikul hakkas ta süda puperdama. Selleks ajaks kui kiirabi kohale jõudid, oli Artur juba siit ilmast lahkunud, et paremasse kohta edasi minna.

Või vähemalt nii ta arvas. Olles oma maisest kehast eraldatud, sai ta meeletu šoki osaliseks. Kirjude sukkadega rõõsapõskne Jokkerpoiss teatas särasilmil :“Tead vana, mul on sulle hea uudis! Lugu on nüüd nii, et pead oma hingele uue kodu leidma. Su eluküünal polnud mõeldud veel kustuma, aga mis juhtus, seda tagasi võtta ei saa. Nii, et vali üks asi, oma maisest varandusest, millena sa edasi tahad eksisteerida.“

Artur ei mõistnud esiti selle peale midagi kosta. Aga valimata ka ei raatsinud jätta. Ikkagi eksklusiivne võimalus, ainult talle. Sellest võib veel asja saada.

Kuid millena võiks, seesugune väärikas härrasmees, nagu Artur, oma eluteed jätkata? Autona? Pigem mitte, sellega juhtub nagunii varem või hiljem avarii - eriti kui sihuke vembumees nagu Imre on roolis, või veel hullem napsivend Tom - ja lõpuks ootab ta oma otsa aias roostetades, või prügimäel kajakate rüvetamist kannatades. Heal juhul varuosadeks maha partseldatuna. Auto jääb mängust välja.

Klaver siis? Kuid kes sedagi mängib? Ilme oma õrnade sõrmekestega mõnikord vihmastel pühapäeva pärastlõunatel ja jõuluõhtul. Kuniks ta läheb häälest ära. Kuna naisel kuulmine pole enam see, mis enne, võib ta veel pikalt sellel mängida, ilma et keegi võtaks vaevaks häälestada. Artur oli ikka ise see osavkäpp olnud, kes pilli töökorras hoidis. Klaver on juba praegu omadega kergelt kaputt. Ei, klaver ka ei sobi.

Voodi? Või vann? Äkki Ilme ei jää teda kauaks leinama? Leiab väetike aasta - paari pärast lohutaja, mõne sarmika kavaleri, ehk koguni võtab uue mehe. Kas neil tuleb siis kolmekesi hakata... Artur ei suutnud seda vulgaarset ja labast mõtet lõpunigi mõelda.

Ta kaalus veel perekonnafotoalbumit, aga tolmu kogumine ei tundunud eriti atraktiivse hobina. Paar korda aastas või korra kuus - tähelepanu keskmes olla - sellest polnud kaugeltki küllalt nii nõudlikule ja õrnahingelisele vaimule nagu meie Artur.

Riidekapp, raamaturiiulid,kirjutuslaud, sohva? Perenaine oli juba ammu teinud vihjeid, et vahetaks õige selle või teise mööblitüki välja – oleks ta ometi teda kuulda võtnud, siis oleks praegu mureta. Aga ei, Artur oli veendunud, et vana kõlbab veel küll, kiht või paar lakki-värvi, ja nagu uhiuus. Kui tema, meistrimees on läinud, ei hakka keegi naljalt selliseid töötalguid ette võtma. Pigem ostetaks päranduse eest uut kraami, ja vana lendab, kus see ja teine. Äkki satub võõraste juurde. Mingite asotsiaalide? Kes see ikka kasutatud mööblit tahab praeguses tarbimishullus ühiskonnas? Kui suur on tõenäosus, et ta natukegi huvitavat elu näeb, ega kaminakütteks esimesel võimalusel saa?

Külmkapp? Mehemürakad pojad, kes veel kodus elavad, ega mõtlegi välja kolida, väntsutaks alalõpmata ust, isegi öösel poleks vanal hingel rahu. Ei, külmik jääb ära!

Televiisor? Mnjaa, see juba läheks, saaks igal õhtul uudiseid ja ilmateadet näha, vahel tuleb päris huvitavaid dokumentaalfilme loodusest ja... Aga kui nüüd naabri Ats jälle oma kahtlaseid DVD-sid poistele toob, siis seda häbi ta küll välja ei kannataks... Ükskord olid seal 2 meest kaanepeal, musklid punnis ja higimull otsa ees, toredates liibuvates treeningpükstes nagu noored jumalad ja Artur muidugi algul arvas, et see ongi see moodne ja popp jooga, millest Ilme naisteajakirjades alalõpmata räägitakse. Mõelnud siis, et üks õige mees peab kõik elus järgi proovima, ja pannud ka dressipüksid ning tossud jalga, lohistanud kohvilaua toa teise serva, laotanud paksu suleteki maha, et oma konte mitte ära lüüa ja sättind end televiisori ette. See oli kui pauk selgest taevast, mis juba soojenduse ajal lahti läks!! Vaene mees ei osanud arvata, et oma tervisliku seisundi parandamiseks, ning vormis püsimiseks, on mõned inimesed valmis koguni teistelt... Arturil vajus mokk partsti lahti, ja see poleks veel midagi, aga just siis tulid Ilme täditütred neile teed jooma ja ilmauudiseid kuulutama. Vaatepildist, mis neile elutoalävel sel hetkel avanes, kujunes üks värvikamaid kogu elu jooksul. Ühesõnaga, televiisor-jääb-ära!

Võib –olla telefon? Aga need mobiilid ju vahetuvad nii ruttu? Ja kellele tema telefon läheks? Ilmele? Kes seda naiste juttu päevad läbi ikka jõuab kuulata, eriti kui ise ei saa sõnakestki sekka öelda. Õudusunenägu! Või unustab ta telefoni parki, pillab sillalt alla, nagu ükskord võtmed. Ok, tegelikult oli see kivi, mitte võtmed, aga Artur polnud sellest naljast veel üle saanud. Tema arust nii tõsiste asjadega lihtsalt ei vigurdata.

Milleks ta siis ikkagi saada võiks? Kõik need asjad, kõik need vajalikud ent mõttetud asjad, mis elu jooksul sai soetatud. Millist valida, kui tohib ainult üht ? Ühtainust!

Just siis, kui talle tundus, et mingit tõelist lootuskiirt pole, teatas Jokker:“Sul hakkab aeg otsa saama. Vali kiiresti. Viimased viis sekundit. Neli. Kolm. Kaks...“ Ähmi täis vaim osutas köögilauale just hetk enne, kui kõlas:“... ja üks. Aeg läbi!“ Otsuse hetkeks halvati murest murtud Artur.

Kuigi esmapilgul võis vilumatu silm leida, et vanahärra osutas lauale, siis Jokker, kes oli mitmes leemes keeta saanud, võttis oma pühakohuseks mõõta millimeetri pealt välja õige siht, ning avastas, et see suundub hoopis puuviljavaagnasse, otse punakuldsele õunale.

Arturist sai õun. Ta arvas, et ongi kõik, kui Ilma isuäratava puuvilja mehe enda peielauale koogi sisse küpsetas. Kuid ta eksis. Üks seemneke sattus prügikoti vahelt värskelt sõnnikusele peenrale aia ääres – aitäh selle eest Terrile - ning päikese soojad kiired ja vihma niisutavad pärlpiisad puhusid tema elumahlad jälle liikvele. Nüüd võrsubki tragi õunapuu kompostihunnikust paremal, aia nurgas, ja tunneb head meelt, et ta olemas on. Artur kasvab ja pingutab, et ükskord suureks ning tugevaks puuks sirguda, täis maitsvaid ja tervislike vilju, et nõnda taas kord inimestele rõõmu valmistada.

Thursday, May 6, 2010

Orgaaniline arhitektuur

http://weburbanist.com/2008/11/21/organic-architecture-examples-form-over-function/
Ei hakkagi seekord pilti üles panema - neid on lihtsalt nii palju ja erilisi, isnpireerivaid, muinasjutulisi...et ma ei suutnud lemmikut kohe välja valida. Ühesõnaga - Vau!

Orgaaniline arhitektuur - midagi, mis inspireeris mind maju planeerima. Kui saaksin projekteerida vaid selles stiilis ehitisi, hakkaksin jalamaid arhitektiks. Vähemalt oma kodu kujundamisel on plaanis sealt malli võtta.

Monday, May 3, 2010

Motivatsioon

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!
http://www.youtube.com/watch?v=ZdcWS6akfUE&feature=player_embedded

Vabadus

Vabadus olla tunnetatud paratamatus. Aga mida see paratamatus endast kujutab? Reeglina mõeldakse paratamatuse all me endi loodud ja üle võetud uskumusi, veendumusi, mõttemalle.

Mõtleme enda jaoks piirid välja. Seejärel nõuame ka teistelt, et nood elaksid meie piirides. Lõpuks ärritume teiste peale, kuna oleme iseendale piirid välja mõelnud.

Näiteks ollakse veendunud, et korralik riietus kevadel sisaldab mütsi. Kui vanaema märkab, et lapselaps ei pannud mütsi pähe, siis saab noormees jälle pragada. Nooruki jaoks on see unustatud teema, sel pole funktsiooni, keegi ei pane nagunii selle puudumist või olemasolu kapuutsi all tähele. Vanaema häirib see teema, kuna TEMAL on arusaam, et korralik riietust TULEB kanda nii.

Kui miski mind vihale ajab, siis tavaliselt on tegu mu enda välja mõeldud pseudoprobleemiga. Ikka ja jälle leian end imestamas, miks ma praegust hetke ei naudi. Kuidas said neist barjääridest mu tõekspidamised? Millal ma hakkan täiel rinnal elama? Mida ma ootan?

Algul oodatakse kooli minekut, siis kooli lõpetamist, siis tööle minekut, siis abiellumist, siis laste tulekut, siis laste sirgumist, edutamist, laste kooli lõppu, nende abiellumist, vanavanemaks saamist, pensioni. Ja siis? Millal ma hakkan elama - kui olen surnud?!

Kui mul poleks enda tekitatud lisapiiranguid, ei seaks ma neid ka teistele. Elus oleks rohkem ootamatusi, võib-olla ka probleeme, aga see-eest oleks vähem väljamõeldud probleeme. Vähem muretsemist. Rohkem vabadust, lihtsalt olla.

Sunday, May 2, 2010

Igaks juhuks

blog.tr.ee

Kuhu kaob meie motivatsioon? Miks me nii vaimselt kui füüsiliselt ära kulume?

„On normaalne, et meil on aeg-ajalt perioode, kus energiatase on keskmisest madalam, kuid see pole motivatsiooniga seotud. Mind huvitas, miks me tahtmise siis ikkagi kaotame ja mispärast vajame väljastpoolt impulssi. On see paratamatus või on meil kusagil midagi kahe silma vahele jäänud? Ja avastasin, et me kaotame motivatsiooni siis, kui me pole enese vastu ausad. Kui meie motivatsiooniallikas on positsioon, mitte konkreetne tegevus. Positsioon viib meid üldjuhul tegelema millegagi, mis meie kutsega kokku ei sobi.
Kui me pole enda vastu ausad, ei taha meie keha hommikul ärgatata justkui tõrgub vastu, tahab kaua magada ja isegi valutab. Füüsiline väsimus on vaimse ärakukkumise tagajärg. Ometi peame füüsilist väsimust ja haigusi juhuslikeks nähtusteks ning läheme arsti juurde. Me soovime, et arstid meie keha terveks raviksid, selle juhuslikkuse meie elust kõrvaldaksid. Me ei mõista, et oleme selle ise põhjustanud. Meie positsioon ühiskonnas sõltub teistest, meie tegevus aga ainult meist endast.”
Kristo Kivioru uusest raamatust "Päikeseküla"

Olen tükk aega otsinud vastust küsimusele, kuhu kaob motivatsioon? Miks ma nii väsinud olen, kuigi alles ärkasin? Miks ma üldse nii kiiresti väsin ja tüdin kõigest? Hakkasin jälgima hoolikamalt oma söömis, magamis ja liikumis harjumusi. Tegelik probleem seisnes kogu aeg siiski peas, mu mõtetes, suhtumises.
Tsitaadist rasvane osa on ikka hirmuäratavalt tuttava elust endast. Ainult selle vahega, et mõistmine, et olen seda endale ise põhjustanud, oli juba varem olemas.

Mismoodi me pole enda vastu ausad?
Meelitades end tegema asju, milles puudub kutsumus, kirg, vool, loovus. Sundides end iga päev kordama samu tegevusi ja rääkides endale sama lugu, miks ma seda teen, kes ma olen, ja kelleks ma saamas olen jne. Rääkides kuni hakkad ise ka uskuma. Väliselt. Aga kui inspiratsiooni ei ole, puudub ka energia, jõud tegutseda. See on nagu mingi kaval looduse poolt loodud mehanism, mis takistab meil end raiskamast. Ja kui paljud meist teevad seda ikkagi, kõige kiuste, et midagi tõestada...

Motivatsioon ei kao kuhugi, lihtsalt me lakkame tegemast asjadega, mis meis enne inspireerisid. Meie ülesanded muutuvad. Me ise muutume. Maailm muutub. Võib-olla mitte niivõrd väliselt kui sisemiselt. Areng kahjuks tuleb teisejärgulisena, pärast kohanemist uuega. Tihti kohanemisega tegeletaksegi ja seda niikaua, kuni unustatakse, mis on tõeliselt tähtis. Mis on mu isiklik inspiratsioon tegutseda?.

Friday, April 30, 2010

Mis on muutunud paari tuhande aastaga?



Leidsin ühe arvamusloo, mis pani jälle mõttelõnga jooksma. Igaks juhuks panen siia lingi kah -
www.sisekosmos.ee/zentee/2500-aastat-ja-midagi-ei-ole-muutunud

Küsimus siis laiale ringile: Mis on viimase paarituhande aasta jooksul muutunud?

Kas ainult materjaalsus? Tehnoloogia areng ja sealt tulenevad mugavused on silmnähtavad, ning ehk tõesti jätavad varju vähem märgatavad muutused inimkäitumises, hoiakutes.

Millest Budda ja Kristus rääkisid? - Rohkem heasoovlikust, sallivust, armastust!
Oleme me selle, siis saavutanud (,et edasi minna järgmist pühade tõdedega)? Vähemalt orjandus on vahepeal illegaalseks muudetud ja tema osakaalu majanduses suuresti vähendatud, aga inimene, kes on üles kasvanud ja terve elu nautinud tänapäeva pakutavaid privileege nn esimeses maailmas, ei mõista selle kingituse suurt väärtust. See, et sul on õigus mõelda, ja öelda välja, mida mõtled. Käia hääletamas. See, et sa ei pea 16h tegema rasket füüsilist tööd, et oma peret elus hoida. 1/5 (üle 15 aastastest) maailma rahvastikust ei oma kirjaoskust. See, et sul on puhast vett, mida juua - esimesi surmapõhjus globaalselt, on joogikõlbmatu vesi, või üldse selle puudumine. 2/3 maailma inimestest lähevad igal õhtul tühja kõhuga magama. Arstiabist rääkimata. See, et tehnoloogia saavutused meid siin rõõmustavad, ei tähenda, et nii oleks igal pool.

"Kuurud" ja pühamehed räägivad inimestele sellest, mille järgi nad jänunevad - usust, lohutusest, hoolivusest, headusest... Miks see on sama jutt, mida nad rääkisid 2500 aastat tagasi? Ehk seetõttu, et see on sama, mida enamik inimesi vajavad ka nüüd.

Selles mõttes, et areng toimub, aga aeglaselt, ja olles ise selles protsessis sees, ei ole võimalik seda adekvaatselt hinnata.

Väike tõestust meie positiivsest "arengust"
www.ted.com/talks/lang/eng/steven_pinker_on_the_myth_of_violence.html

Me pole tegelikult üldse nii "pahad" ja vägivaldsed, kui võiks arvata meedia põhjal. Mida muud siit järeldada saaks, kui need 2500 aastat samasid "elementaarseid" tõdesid, üksteisest hoolimise ja lugupidamise põhimõtteid , pole päris mööda külgi alla jooksnud.

Wednesday, April 28, 2010

Õnnest ja Päikesest


Teadlaste uuring SAD (Seasonal Affective Disorder) kohta kinnitab, et lühikestel, pimedatel või pilvistel päevadel on inimestele depressiivne mõju. Kuid üks tore teadlaseonu Max Plancki instituudis Saksamaal leidis, et kõige õnnelikumad inimesed ei pööra ilmale üldse mitte mingit tähelepanu ;)

Ei tea kui õnnelik ma siis tema skaala järgi olen, aga päikseline päev mõjub alati turgutavalt. Tundub, nagu ükski mure poleks nii suur, et suudaks varjutada päikese naeratust. Sama tänav ja metsarada on kui hoopis teised kohad ses kuldses valguses. Tunduvalt avaramad, värviküllasemad ja kutsuvamad. Kui vähegi võimalik, kroonib päeva jalutuskäik värskes õhus.

Tuesday, April 27, 2010

Jälgi ennast


Jälgi oma mõtteid, sest neist saavad sõnad.
Jälgi oma sõnu, sest neist saavad teod.
Jälgi oma tegusid, sest neist saavad harjumused.
Jälgi oma harjumusi, sest neist saab sinu loomus.
Jälgi oma loomust, sest sellest saab sinu saatus.


Frank Outlaw


Siin kehtib lumepalli efekt, ehk väikestest asjadest saavad alguse suuremad.

Tunnen tihti ebamugavust olukordades, kus keegi teeb ennast maha.Kui keegi teine teeb sind maha, siis on see tema nägemus, mis suure tõenäosusega põhineb puudulikul informatsioonil. Kui sa ennast maha teed, siis on see lihtsalt väär! Miks nii? Aga sellepärast, et isik, kes tihti end maha teeb, kujundab nõnda endale madala enesehinnangu. Madala enesehinnanguga inimesed pelgavad väljakutseid, ning tunnevad, et nad pole paljudeks asjadeks suutelised. Sageli annavad nad alla veel enne, kui on üldse proovinud. See teeb omakorda elu raskemaks teistel, kes peavad nendega koos elama, töötama, õppima jne seejuures kannatades nende negatiivset ja pelglikku suhtumist uuendustesse ja alternatiivsetesse võimalustesse.

Teadupärast mõtleme me ööpäevas keskeltläbi 50000 mõtet. Kui üks neist on enda pihta suunatud kriitika, siis on see sama märkamatu kui liivatera rannas. Kuid kui see üks mõte kipub korduma, ikka ja jälle päeva jooksul, kasvab ka tema potensiaal kahju või kasu tuua tunduvalt. Siit ka positiivse mõtlemise fenomen, üks ilus mõte ei tee veel midagi, alles siis, kui temast harjumus saab, ning ta alateadvuses kanda kinnitab, on põhjust pillerkaart pidada.

Tõepoolest, me olemegi iseenda saatuse loojad, selles mõttes, et meil on võimalik valida, mida ja kuidas me mõtleme. Kuid edukas saatuse loomine vajab ka pingutust, sest paljud mõtted, mis meil peast läbi käivad ei pärinegi meilt. Kust siis? Keskkonnalt, meediast, perekonnast, koolist, töölt, sõpradelt, raamatutest, filmidest, muusikast - kõikjalt, kust me vähegi infot vastu võtame. Kui sa 20 korda järjest mõnda reklaami näed, siis tahes tahtmata, midagi sellest kinnistub su alateadvuse soppides. Kui su vanemad on lapsest peale veennud, et sul on selline või selline omadus, siis lõpuks hakkad ise ka uskuma neid, ning arendad selle omaduse välja, et sa ei peaks pidama end hulluks. Kui nad sisendavad sulle, et oled laisk ja lohakas, siisendaga mitte tööd tehes, ning nende vooluga kaasa minnes, see saabki tõeks. Kui nad aga kinnitavad sulle, et oled andekas ja loominguline, siis leiad ka viisi, et seda olla.

Meie geenid panevad meie saatuse heal juhul 50% tõenäosusega paika. Heal juhul. Või siis halval, oleneb olukorrast. Kuid teise poole moodustab keskkonnamõjud, kus elame ja areneme. Ja veel kõige tähtsam, neis mõlemist võimsaim, meie endi õnneks, on meie mõtte jõud. Meie valikud ja töö iseendaga. Väidetavalt iga kolmas inimene paraneb tänu platseeboefektile, ehk ilma välise põhjuseta, mõtte mõjul. Seda ka raskete haiguste puhul. Aga sama asi töötab ka teistpidi. Me ei tea tegelikult kui palju on neid, kes on end haigeks mõelnud.

Me ei tea veel täpselt, kuidas aju töötab. Kuidas mõtte energia meid mõjutab. Ühele uuringule järgneb teine, faktile fakt. Seejärel tuleb välja jälle midagi, mis senised teooriad pea-peale pöörab. Erand kinnitab ikka reeglit. Küsimus on selles, et mis saab, siis kui erandist areneb hoopis uus reegel.

Lihtsaim lahendus on olla valvel kõige mõjuvõimsama isiku suhtes meie elus. Olla valvel endi ja oma mõtete suhtes!

Monday, April 26, 2010

Konnapoja lugu


Elas kord seltskond konnapoegi, kes tahtsid korraldada võidujooksu. Nende soov oli pääseda kõrge torni tippu. Kohale oli tulnud palju rahvast jooksu vaatama ja võistlejaid innustama.
Võistlus algas.
Ausalt öeldes keegi vaatajatest õieti ei uskunud, et konnapojad võiksid jõuda selle kõrge torni tippu. Kuulda oli vaid selliseid hõikeid nagu: "Oi kui raske!!! Nad ei jõua kindlasti KUNAGI kohale!" või: "Neil see ei õnnestu, torn on liiga kõrge!" Osa konnapoegi katkestasid... vaid mõned julgemad ronis vapralt üha kõrgemale. Inimesed hõikasid jätkuvalt: "See on liiga ränk!!! Keegi ei saavuta seda!"
Üha enam konnapoegi väsis ja loobus... Kuid üks jätkas ronimist üha kõrgemale...

Ta ei soovinud loobuda!
Lõpuks, kui kõik teised olid ronimise ammu katkestanud, pääses see üks konn tänu tugevale pingutusele ja meelekindlusele torni tippu!

Nüüd soovisid kõik teised kaasvõistlejad loomulikult teada, kuidas see tal õnnestus!
Üks läks konnalt küsima, kuidas ta õieti saavutas selle ja jõudis lõpuni.
Siis selgus...
Võitja oli KURT!!!

- Mulle nii meeldib see vana lugu ;)

Kui võtan endale eesmärgi, mis tundub paras väljakutse, siis ei räägi ma sellest algul kellelegi, et nad ei saaks mu indu vähendada. Inimesed, kes tunnevad, et nad ise ei saa millegagi hakkama, arvavad, et ka teised ei saa, ning nad pole kitsid seda välja ütlema.

Kui tahad dieeti pidada, siis pea. Kui tuleb välja :D siis sa alles näitasid mitteuskujatele! Kui ei tule, pole ka kedagi, kes saaks pärast näpuga näidata.

Õigest Vihastumisest

Igaüks võib vihastada - see on lihtne.
Aga olla vihane õige inimese peale,
õigel määral, õigel põhjusel ja
õigel moel - see ei ole kerge.

ARISTOTELES, NIKOMACHOSE EETIKA


Vihastada on küll lihtne, kuid omast käest tean, et tihti saab viha hoopis alla surutud, sest kuskil elu jooksul on külge jäänud arusaam, et pole kena, viisakas, sobilik, armastusvärne vihastuda. (Ma olen ju hea inimene, mul ei tohiks üldse olla selliseid negatiivseid tundeid.) Tehakse maailmale head nägu, ja kannatatakse sisemiselt oma meelepaha käes. Kui siis teele peaks sattuma keegi, kes sind mingi tähtsusetu pisiasjaga ärritab, võib ta vabalt saada selle sopavalingu kaela, mis juba pikemat aega on sinus oodanud. Kui sõna on juba kord lendu läinud, ei saa teda enam tagasi võtta. Ja kui viha on juba tükk aega koguneneud, tavaliselt mitmete asjade koosmõjul, siis on ka irratsionaalsus, ülepaisutamine, teiste süüdistamine ja vanade haavade lahtikiskumine kohe kohal. Ühe inimese ärritumus kasvab üle teise inimese omaks, kas väliselt, või siis jälle sisemiselt, ning nii jõuab see "nakkus" uute kolleteni uutes inimestes.

Kuidas olla vihane õigel moel? Kuidas säästa ennast ja teisi oma paisutatud viha eest?

Tegelda vihaga, kui ta on veel väike -
Tuleks tegeleda ebameeldivate asjade, tunnete ja probleemidega kohe, kui need esile kerkivad. Kui venitada, siis rikub ta tuju ära, sest tead, et see tegevus ootab sind ees. Mida kiiremini temaga ühele poole saada, seda kiiremini saab ta peast välja visata.

Väljenada oma tundeid, arvamust peenetundeliselt, viisakalt -
Kui midagi ei meeldi teise tegevuse juures, siis seda neile ka öelda. "Mulle ei meeldi, kuidas sa minuga räägid, käitud. See teeb mulle haiget." Pole tarvis ähvardusi ega kättemaksu, lihtsalt tarkust, et ennetada probleemide paisumist. See pole nii lihtne kui paistab, aga vähemalt oled teinud midagi, et väljendada oma tõde.

Vihastu, aga ratsionaalselt, põhjendatult -
Me elame konflikte täis maailmas, ja nende eest on võimatu põgeneda. Nagu populaarses strateegiamängus, nii ka elus - parim kaitse on tihti rünnak! Rünnata õigel hetkel, õige asja eest, õiget isikut, õigel moel. Mitte teist maatasa tehes, vaid pannes ta silmitsi faktidega.

Räägi hingelt ära -
Kui pole võimalik oma viha väljendada mingil põhjusel tema tekitajale, siis leida usaldusväärne sõber ja lihtsalt rääkida. Lihtsalt end tühjaks rääkida ja olla samas avatud teise seisukohale asjast. Suurepärane viis end paremini mõistma õppida - on selgitada oma mõtete ja tunnete tagamaid kellelegi usaldatavale. Töötada läbi oma ärritatus, enne kui ta kunagi jõuab plahvatuseni.

Ela ennast füüsiliselt välja -
Mine metsa, või üksikusse randa ja karju või rahmelda end tühjaks. Peksa patja kui teisiti ei saa. Jookse nõrkemuseni. Jaluta kiirkõnnis paar kilomeetrit. Lase endast välja kõik häiriv. Saun on samuti üks sobilik koht, kus end turgutada. Soojas saunas tundub maailm turvalisem.

Oska ennast mõista, mitte hukkamõista -
Mõtiskle oma tunnete, ärritumuse üle. Igas probleemis peitub võimalus kasvada, õppida sellest midagi kasulikku edaspidiseks. Maailm koosneb polaarsustest, igas asjas on midagi head kui halba. Leia üles see väärtuslik antud situatsioonis.

Friday, April 23, 2010

Tsitaadid


* "Parem rohkem ideid, millest mõned on valed, kui see, et sul on alati õigus, kuna sul ei olegi ideid." (Edward de Bono)

* "Võimas idee edastab osa oma energiast inimesele, kes sellele vastu vaidleb." (Marcel Proust)

* “Sa ei pea olema suurepärane, et alustada. Küll aga pead Sa alustama, et olla suurepärane.” (Zig Ziglar)

* “Hästi tehtud on parem kui hästi öeldud.” (Benjamin Franklin)

* “Valu on ajutine. Loobumine kestab igavesti.“ (Lance Armstrong)

Umbroht minus endas

Sa ei saa minna edasi suuremate ülesannete juurde, kui Sa pole korda teinud oma suhteid, kui Su radadel pole armastust, rahu ega tasakaalu, kui Sa kannad endas pahameelt või kurja tahet. Umbrohi tuleb koristada enne, kui see lämmatab istutatud taimed. Juuri oma elust välja kogu umbrohi, enne kui see muutub võimsaks ning lämmatab kaunid taimed Sinus. Sa ei saa vaimselt kasvada ega laieneda, kui kannad oma südames viha, armukadedust, vastumeelsust, sallimatust või mõistmatust. Tee eri taimedel vahet ning jäta kasvama vaid armastus. Ära oota, et teine inimene teeks esimese sammu. Sa võid alati midagi ette võtta, Sul on võimalus teha seda praegu! Ära lükka homsesse seda, mida tuleks teha täna. Väga palju on lahtirullumise ootel, kuid see peab aset leidma õiges õhustikus, armastuse atmosfääris.
"Teekond iseendasse", Eileen Caddy

Tänane Vikerkaaresilla päevasõnum sisaldab endas Sügavat Tõde. Alati kui mõtlen, miks olen toppama jäänud oma teel, jõuan sarnase järelduseni. Tuleks end kätte võtta ja aega mööda sotid selgeks rääkida. Tavaliselt saab mingid teemad tulevikku lükatud, ettekäändel, et pole seda "õiget" õhustikku. Ja siis ta muudkui käärib mu sees kuni läheb õige hapuks, ja mingitel hetkedel lööb südametunnistus kõva kella, et oleks nagu aeg liigutama hakata. Jah, lihtsalt tuleb võtta aega, ja teha, mis õige, sest nii on kergem elada.

Thursday, April 15, 2010

Aitamisest


Kui ma tahan aidata teist inimest teatud eesmärgile jõuda, pean ma kõigepealt mõistma, kui kaugel ta sel teel on, ja just sealt alustama. Selleks, et aidata kedagi, pean ma mõistma, kes ta on. See tähendab - esmalt mõistma seda, kuidas tema asjadest aru saab. Kui ma seda ei suuda, siis ei aita, et mina tean ja oskan rohkem. Kui ma ikkagi tahan näidata, kui palju mina oskan, tähendab see, et olen edev ja upsakas, ning tegelikult soovin olla teiste poolt imetletud, selle asemel, et kedagi aidata. Kogu siiras abistamine algab lugupidamisest inimese vastu, keda aidata soovitakse, ja seepärast pean ma mõistma, et soov abistada ei ole sama, mis soov valitseda. Vastupidi - soov abistada on soov teist teenida. Kui ma seda ei suuda, ei saa ma kedagi aidata.
— Soren Kierkegaard


Mulle sümpatiseerib selline lähenemine aitamisest ;)
ja veel üks omamoodi lähenemine, küsimusele - miks meile meeldib anda.
http://www.artiklid.eu/miks-meile-meeldib-anda.html