Väike ilukirjanduslik katsetus - "Arturi dilemma"

Artur oli eluajal korralik ja kraps mees. Alati arvestas teistega, ning näitas töökuse ja lahkusega eeskuju tervele kvartalile. Mis kvartalile, tervele eeslinnale!

Ühel varakevadisel õhtupoolikul hakkas ta süda puperdama. Selleks ajaks kui kiirabi kohale jõudid, oli Artur juba siit ilmast lahkunud, et paremasse kohta edasi minna.

Või vähemalt nii ta arvas. Olles oma maisest kehast eraldatud, sai ta meeletu šoki osaliseks. Kirjude sukkadega rõõsapõskne Jokkerpoiss teatas särasilmil :“Tead vana, mul on sulle hea uudis! Lugu on nüüd nii, et pead oma hingele uue kodu leidma. Su eluküünal polnud mõeldud veel kustuma, aga mis juhtus, seda tagasi võtta ei saa. Nii, et vali üks asi, oma maisest varandusest, millena sa edasi tahad eksisteerida.“

Artur ei mõistnud esiti selle peale midagi kosta. Aga valimata ka ei raatsinud jätta. Ikkagi eksklusiivne võimalus, ainult talle. Sellest võib veel asja saada.

Kuid millena võiks, seesugune väärikas härrasmees, nagu Artur, oma eluteed jätkata? Autona? Pigem mitte, sellega juhtub nagunii varem või hiljem avarii - eriti kui sihuke vembumees nagu Imre on roolis, või veel hullem napsivend Tom - ja lõpuks ootab ta oma otsa aias roostetades, või prügimäel kajakate rüvetamist kannatades. Heal juhul varuosadeks maha partseldatuna. Auto jääb mängust välja.

Klaver siis? Kuid kes sedagi mängib? Ilme oma õrnade sõrmekestega mõnikord vihmastel pühapäeva pärastlõunatel ja jõuluõhtul. Kuniks ta läheb häälest ära. Kuna naisel kuulmine pole enam see, mis enne, võib ta veel pikalt sellel mängida, ilma et keegi võtaks vaevaks häälestada. Artur oli ikka ise see osavkäpp olnud, kes pilli töökorras hoidis. Klaver on juba praegu omadega kergelt kaputt. Ei, klaver ka ei sobi.

Voodi? Või vann? Äkki Ilme ei jää teda kauaks leinama? Leiab väetike aasta - paari pärast lohutaja, mõne sarmika kavaleri, ehk koguni võtab uue mehe. Kas neil tuleb siis kolmekesi hakata... Artur ei suutnud seda vulgaarset ja labast mõtet lõpunigi mõelda.

Ta kaalus veel perekonnafotoalbumit, aga tolmu kogumine ei tundunud eriti atraktiivse hobina. Paar korda aastas või korra kuus - tähelepanu keskmes olla - sellest polnud kaugeltki küllalt nii nõudlikule ja õrnahingelisele vaimule nagu meie Artur.

Riidekapp, raamaturiiulid,kirjutuslaud, sohva? Perenaine oli juba ammu teinud vihjeid, et vahetaks õige selle või teise mööblitüki välja – oleks ta ometi teda kuulda võtnud, siis oleks praegu mureta. Aga ei, Artur oli veendunud, et vana kõlbab veel küll, kiht või paar lakki-värvi, ja nagu uhiuus. Kui tema, meistrimees on läinud, ei hakka keegi naljalt selliseid töötalguid ette võtma. Pigem ostetaks päranduse eest uut kraami, ja vana lendab, kus see ja teine. Äkki satub võõraste juurde. Mingite asotsiaalide? Kes see ikka kasutatud mööblit tahab praeguses tarbimishullus ühiskonnas? Kui suur on tõenäosus, et ta natukegi huvitavat elu näeb, ega kaminakütteks esimesel võimalusel saa?

Külmkapp? Mehemürakad pojad, kes veel kodus elavad, ega mõtlegi välja kolida, väntsutaks alalõpmata ust, isegi öösel poleks vanal hingel rahu. Ei, külmik jääb ära!

Televiisor? Mnjaa, see juba läheks, saaks igal õhtul uudiseid ja ilmateadet näha, vahel tuleb päris huvitavaid dokumentaalfilme loodusest ja... Aga kui nüüd naabri Ats jälle oma kahtlaseid DVD-sid poistele toob, siis seda häbi ta küll välja ei kannataks... Ükskord olid seal 2 meest kaanepeal, musklid punnis ja higimull otsa ees, toredates liibuvates treeningpükstes nagu noored jumalad ja Artur muidugi algul arvas, et see ongi see moodne ja popp jooga, millest Ilme naisteajakirjades alalõpmata räägitakse. Mõelnud siis, et üks õige mees peab kõik elus järgi proovima, ja pannud ka dressipüksid ning tossud jalga, lohistanud kohvilaua toa teise serva, laotanud paksu suleteki maha, et oma konte mitte ära lüüa ja sättind end televiisori ette. See oli kui pauk selgest taevast, mis juba soojenduse ajal lahti läks!! Vaene mees ei osanud arvata, et oma tervisliku seisundi parandamiseks, ning vormis püsimiseks, on mõned inimesed valmis koguni teistelt... Arturil vajus mokk partsti lahti, ja see poleks veel midagi, aga just siis tulid Ilme täditütred neile teed jooma ja ilmauudiseid kuulutama. Vaatepildist, mis neile elutoalävel sel hetkel avanes, kujunes üks värvikamaid kogu elu jooksul. Ühesõnaga, televiisor-jääb-ära!

Võib –olla telefon? Aga need mobiilid ju vahetuvad nii ruttu? Ja kellele tema telefon läheks? Ilmele? Kes seda naiste juttu päevad läbi ikka jõuab kuulata, eriti kui ise ei saa sõnakestki sekka öelda. Õudusunenägu! Või unustab ta telefoni parki, pillab sillalt alla, nagu ükskord võtmed. Ok, tegelikult oli see kivi, mitte võtmed, aga Artur polnud sellest naljast veel üle saanud. Tema arust nii tõsiste asjadega lihtsalt ei vigurdata.

Milleks ta siis ikkagi saada võiks? Kõik need asjad, kõik need vajalikud ent mõttetud asjad, mis elu jooksul sai soetatud. Millist valida, kui tohib ainult üht ? Ühtainust!

Just siis, kui talle tundus, et mingit tõelist lootuskiirt pole, teatas Jokker:“Sul hakkab aeg otsa saama. Vali kiiresti. Viimased viis sekundit. Neli. Kolm. Kaks...“ Ähmi täis vaim osutas köögilauale just hetk enne, kui kõlas:“... ja üks. Aeg läbi!“ Otsuse hetkeks halvati murest murtud Artur.

Kuigi esmapilgul võis vilumatu silm leida, et vanahärra osutas lauale, siis Jokker, kes oli mitmes leemes keeta saanud, võttis oma pühakohuseks mõõta millimeetri pealt välja õige siht, ning avastas, et see suundub hoopis puuviljavaagnasse, otse punakuldsele õunale.

Arturist sai õun. Ta arvas, et ongi kõik, kui Ilma isuäratava puuvilja mehe enda peielauale koogi sisse küpsetas. Kuid ta eksis. Üks seemneke sattus prügikoti vahelt värskelt sõnnikusele peenrale aia ääres – aitäh selle eest Terrile - ning päikese soojad kiired ja vihma niisutavad pärlpiisad puhusid tema elumahlad jälle liikvele. Nüüd võrsubki tragi õunapuu kompostihunnikust paremal, aia nurgas, ja tunneb head meelt, et ta olemas on. Artur kasvab ja pingutab, et ükskord suureks ning tugevaks puuks sirguda, täis maitsvaid ja tervislike vilju, et nõnda taas kord inimestele rõõmu valmistada.