Monday, June 21, 2010

Tähelepanu suunamine ajas ja ruumis

Leonardo da Vinci täheldas läbinägelikult, et keskmine inimene "Vaatab nägemata, kuuleb kuulmata, sööb maitsmata, liigub kehalise tundlikuseta, hingab lõhnu tajumata ja räägib mõtlemata."

Kas see kõlab ausa hinnanguna enamiku inimeste (või mu enda) kohta?

Pigem jah! Suuremal osal ajast, mil millegagi tegelen, mõtlen muust. See on õpitud käitumine - kõik teevad ju nii.

Seda rääkimise osa püüan muidugi parandada. Olenevalt hetkest.



Ühest uuest Veenmisteemalisest raamatust sain selle vana mõtte...

Wednesday, May 12, 2010

Väike ilukirjanduslik katsetus - "Arturi dilemma"

Artur oli eluajal korralik ja kraps mees. Alati arvestas teistega, ning näitas töökuse ja lahkusega eeskuju tervele kvartalile. Mis kvartalile, tervele eeslinnale!

Ühel varakevadisel õhtupoolikul hakkas ta süda puperdama. Selleks ajaks kui kiirabi kohale jõudid, oli Artur juba siit ilmast lahkunud, et paremasse kohta edasi minna.

Või vähemalt nii ta arvas. Olles oma maisest kehast eraldatud, sai ta meeletu šoki osaliseks. Kirjude sukkadega rõõsapõskne Jokkerpoiss teatas särasilmil :“Tead vana, mul on sulle hea uudis! Lugu on nüüd nii, et pead oma hingele uue kodu leidma. Su eluküünal polnud mõeldud veel kustuma, aga mis juhtus, seda tagasi võtta ei saa. Nii, et vali üks asi, oma maisest varandusest, millena sa edasi tahad eksisteerida.“

Artur ei mõistnud esiti selle peale midagi kosta. Aga valimata ka ei raatsinud jätta. Ikkagi eksklusiivne võimalus, ainult talle. Sellest võib veel asja saada.

Kuid millena võiks, seesugune väärikas härrasmees, nagu Artur, oma eluteed jätkata? Autona? Pigem mitte, sellega juhtub nagunii varem või hiljem avarii - eriti kui sihuke vembumees nagu Imre on roolis, või veel hullem napsivend Tom - ja lõpuks ootab ta oma otsa aias roostetades, või prügimäel kajakate rüvetamist kannatades. Heal juhul varuosadeks maha partseldatuna. Auto jääb mängust välja.

Klaver siis? Kuid kes sedagi mängib? Ilme oma õrnade sõrmekestega mõnikord vihmastel pühapäeva pärastlõunatel ja jõuluõhtul. Kuniks ta läheb häälest ära. Kuna naisel kuulmine pole enam see, mis enne, võib ta veel pikalt sellel mängida, ilma et keegi võtaks vaevaks häälestada. Artur oli ikka ise see osavkäpp olnud, kes pilli töökorras hoidis. Klaver on juba praegu omadega kergelt kaputt. Ei, klaver ka ei sobi.

Voodi? Või vann? Äkki Ilme ei jää teda kauaks leinama? Leiab väetike aasta - paari pärast lohutaja, mõne sarmika kavaleri, ehk koguni võtab uue mehe. Kas neil tuleb siis kolmekesi hakata... Artur ei suutnud seda vulgaarset ja labast mõtet lõpunigi mõelda.

Ta kaalus veel perekonnafotoalbumit, aga tolmu kogumine ei tundunud eriti atraktiivse hobina. Paar korda aastas või korra kuus - tähelepanu keskmes olla - sellest polnud kaugeltki küllalt nii nõudlikule ja õrnahingelisele vaimule nagu meie Artur.

Riidekapp, raamaturiiulid,kirjutuslaud, sohva? Perenaine oli juba ammu teinud vihjeid, et vahetaks õige selle või teise mööblitüki välja – oleks ta ometi teda kuulda võtnud, siis oleks praegu mureta. Aga ei, Artur oli veendunud, et vana kõlbab veel küll, kiht või paar lakki-värvi, ja nagu uhiuus. Kui tema, meistrimees on läinud, ei hakka keegi naljalt selliseid töötalguid ette võtma. Pigem ostetaks päranduse eest uut kraami, ja vana lendab, kus see ja teine. Äkki satub võõraste juurde. Mingite asotsiaalide? Kes see ikka kasutatud mööblit tahab praeguses tarbimishullus ühiskonnas? Kui suur on tõenäosus, et ta natukegi huvitavat elu näeb, ega kaminakütteks esimesel võimalusel saa?

Külmkapp? Mehemürakad pojad, kes veel kodus elavad, ega mõtlegi välja kolida, väntsutaks alalõpmata ust, isegi öösel poleks vanal hingel rahu. Ei, külmik jääb ära!

Televiisor? Mnjaa, see juba läheks, saaks igal õhtul uudiseid ja ilmateadet näha, vahel tuleb päris huvitavaid dokumentaalfilme loodusest ja... Aga kui nüüd naabri Ats jälle oma kahtlaseid DVD-sid poistele toob, siis seda häbi ta küll välja ei kannataks... Ükskord olid seal 2 meest kaanepeal, musklid punnis ja higimull otsa ees, toredates liibuvates treeningpükstes nagu noored jumalad ja Artur muidugi algul arvas, et see ongi see moodne ja popp jooga, millest Ilme naisteajakirjades alalõpmata räägitakse. Mõelnud siis, et üks õige mees peab kõik elus järgi proovima, ja pannud ka dressipüksid ning tossud jalga, lohistanud kohvilaua toa teise serva, laotanud paksu suleteki maha, et oma konte mitte ära lüüa ja sättind end televiisori ette. See oli kui pauk selgest taevast, mis juba soojenduse ajal lahti läks!! Vaene mees ei osanud arvata, et oma tervisliku seisundi parandamiseks, ning vormis püsimiseks, on mõned inimesed valmis koguni teistelt... Arturil vajus mokk partsti lahti, ja see poleks veel midagi, aga just siis tulid Ilme täditütred neile teed jooma ja ilmauudiseid kuulutama. Vaatepildist, mis neile elutoalävel sel hetkel avanes, kujunes üks värvikamaid kogu elu jooksul. Ühesõnaga, televiisor-jääb-ära!

Võib –olla telefon? Aga need mobiilid ju vahetuvad nii ruttu? Ja kellele tema telefon läheks? Ilmele? Kes seda naiste juttu päevad läbi ikka jõuab kuulata, eriti kui ise ei saa sõnakestki sekka öelda. Õudusunenägu! Või unustab ta telefoni parki, pillab sillalt alla, nagu ükskord võtmed. Ok, tegelikult oli see kivi, mitte võtmed, aga Artur polnud sellest naljast veel üle saanud. Tema arust nii tõsiste asjadega lihtsalt ei vigurdata.

Milleks ta siis ikkagi saada võiks? Kõik need asjad, kõik need vajalikud ent mõttetud asjad, mis elu jooksul sai soetatud. Millist valida, kui tohib ainult üht ? Ühtainust!

Just siis, kui talle tundus, et mingit tõelist lootuskiirt pole, teatas Jokker:“Sul hakkab aeg otsa saama. Vali kiiresti. Viimased viis sekundit. Neli. Kolm. Kaks...“ Ähmi täis vaim osutas köögilauale just hetk enne, kui kõlas:“... ja üks. Aeg läbi!“ Otsuse hetkeks halvati murest murtud Artur.

Kuigi esmapilgul võis vilumatu silm leida, et vanahärra osutas lauale, siis Jokker, kes oli mitmes leemes keeta saanud, võttis oma pühakohuseks mõõta millimeetri pealt välja õige siht, ning avastas, et see suundub hoopis puuviljavaagnasse, otse punakuldsele õunale.

Arturist sai õun. Ta arvas, et ongi kõik, kui Ilma isuäratava puuvilja mehe enda peielauale koogi sisse küpsetas. Kuid ta eksis. Üks seemneke sattus prügikoti vahelt värskelt sõnnikusele peenrale aia ääres – aitäh selle eest Terrile - ning päikese soojad kiired ja vihma niisutavad pärlpiisad puhusid tema elumahlad jälle liikvele. Nüüd võrsubki tragi õunapuu kompostihunnikust paremal, aia nurgas, ja tunneb head meelt, et ta olemas on. Artur kasvab ja pingutab, et ükskord suureks ning tugevaks puuks sirguda, täis maitsvaid ja tervislike vilju, et nõnda taas kord inimestele rõõmu valmistada.

Thursday, May 6, 2010

Orgaaniline arhitektuur

http://weburbanist.com/2008/11/21/organic-architecture-examples-form-over-function/
Ei hakkagi seekord pilti üles panema - neid on lihtsalt nii palju ja erilisi, isnpireerivaid, muinasjutulisi...et ma ei suutnud lemmikut kohe välja valida. Ühesõnaga - Vau!

Orgaaniline arhitektuur - midagi, mis inspireeris mind maju planeerima. Kui saaksin projekteerida vaid selles stiilis ehitisi, hakkaksin jalamaid arhitektiks. Vähemalt oma kodu kujundamisel on plaanis sealt malli võtta.

Monday, May 3, 2010

Motivatsioon

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!
http://www.youtube.com/watch?v=ZdcWS6akfUE&feature=player_embedded

Vabadus

Vabadus olla tunnetatud paratamatus. Aga mida see paratamatus endast kujutab? Reeglina mõeldakse paratamatuse all me endi loodud ja üle võetud uskumusi, veendumusi, mõttemalle.

Mõtleme enda jaoks piirid välja. Seejärel nõuame ka teistelt, et nood elaksid meie piirides. Lõpuks ärritume teiste peale, kuna oleme iseendale piirid välja mõelnud.

Näiteks ollakse veendunud, et korralik riietus kevadel sisaldab mütsi. Kui vanaema märkab, et lapselaps ei pannud mütsi pähe, siis saab noormees jälle pragada. Nooruki jaoks on see unustatud teema, sel pole funktsiooni, keegi ei pane nagunii selle puudumist või olemasolu kapuutsi all tähele. Vanaema häirib see teema, kuna TEMAL on arusaam, et korralik riietust TULEB kanda nii.

Kui miski mind vihale ajab, siis tavaliselt on tegu mu enda välja mõeldud pseudoprobleemiga. Ikka ja jälle leian end imestamas, miks ma praegust hetke ei naudi. Kuidas said neist barjääridest mu tõekspidamised? Millal ma hakkan täiel rinnal elama? Mida ma ootan?

Algul oodatakse kooli minekut, siis kooli lõpetamist, siis tööle minekut, siis abiellumist, siis laste tulekut, siis laste sirgumist, edutamist, laste kooli lõppu, nende abiellumist, vanavanemaks saamist, pensioni. Ja siis? Millal ma hakkan elama - kui olen surnud?!

Kui mul poleks enda tekitatud lisapiiranguid, ei seaks ma neid ka teistele. Elus oleks rohkem ootamatusi, võib-olla ka probleeme, aga see-eest oleks vähem väljamõeldud probleeme. Vähem muretsemist. Rohkem vabadust, lihtsalt olla.

Sunday, May 2, 2010

Igaks juhuks

blog.tr.ee

Kuhu kaob meie motivatsioon? Miks me nii vaimselt kui füüsiliselt ära kulume?

„On normaalne, et meil on aeg-ajalt perioode, kus energiatase on keskmisest madalam, kuid see pole motivatsiooniga seotud. Mind huvitas, miks me tahtmise siis ikkagi kaotame ja mispärast vajame väljastpoolt impulssi. On see paratamatus või on meil kusagil midagi kahe silma vahele jäänud? Ja avastasin, et me kaotame motivatsiooni siis, kui me pole enese vastu ausad. Kui meie motivatsiooniallikas on positsioon, mitte konkreetne tegevus. Positsioon viib meid üldjuhul tegelema millegagi, mis meie kutsega kokku ei sobi.
Kui me pole enda vastu ausad, ei taha meie keha hommikul ärgatata justkui tõrgub vastu, tahab kaua magada ja isegi valutab. Füüsiline väsimus on vaimse ärakukkumise tagajärg. Ometi peame füüsilist väsimust ja haigusi juhuslikeks nähtusteks ning läheme arsti juurde. Me soovime, et arstid meie keha terveks raviksid, selle juhuslikkuse meie elust kõrvaldaksid. Me ei mõista, et oleme selle ise põhjustanud. Meie positsioon ühiskonnas sõltub teistest, meie tegevus aga ainult meist endast.”
Kristo Kivioru uusest raamatust "Päikeseküla"

Olen tükk aega otsinud vastust küsimusele, kuhu kaob motivatsioon? Miks ma nii väsinud olen, kuigi alles ärkasin? Miks ma üldse nii kiiresti väsin ja tüdin kõigest? Hakkasin jälgima hoolikamalt oma söömis, magamis ja liikumis harjumusi. Tegelik probleem seisnes kogu aeg siiski peas, mu mõtetes, suhtumises.
Tsitaadist rasvane osa on ikka hirmuäratavalt tuttava elust endast. Ainult selle vahega, et mõistmine, et olen seda endale ise põhjustanud, oli juba varem olemas.

Mismoodi me pole enda vastu ausad?
Meelitades end tegema asju, milles puudub kutsumus, kirg, vool, loovus. Sundides end iga päev kordama samu tegevusi ja rääkides endale sama lugu, miks ma seda teen, kes ma olen, ja kelleks ma saamas olen jne. Rääkides kuni hakkad ise ka uskuma. Väliselt. Aga kui inspiratsiooni ei ole, puudub ka energia, jõud tegutseda. See on nagu mingi kaval looduse poolt loodud mehanism, mis takistab meil end raiskamast. Ja kui paljud meist teevad seda ikkagi, kõige kiuste, et midagi tõestada...

Motivatsioon ei kao kuhugi, lihtsalt me lakkame tegemast asjadega, mis meis enne inspireerisid. Meie ülesanded muutuvad. Me ise muutume. Maailm muutub. Võib-olla mitte niivõrd väliselt kui sisemiselt. Areng kahjuks tuleb teisejärgulisena, pärast kohanemist uuega. Tihti kohanemisega tegeletaksegi ja seda niikaua, kuni unustatakse, mis on tõeliselt tähtis. Mis on mu isiklik inspiratsioon tegutseda?.