Elas kord seltskond konnapoegi, kes tahtsid korraldada võidujooksu. Nende soov oli pääseda kõrge torni tippu. Kohale oli tulnud palju rahvast jooksu vaatama ja võistlejaid innustama.
Võistlus algas.
Ausalt öeldes keegi vaatajatest õieti ei uskunud, et konnapojad võiksid jõuda selle kõrge torni tippu. Kuulda oli vaid selliseid hõikeid nagu: "Oi kui raske!!! Nad ei jõua kindlasti KUNAGI kohale!" või: "Neil see ei õnnestu, torn on liiga kõrge!" Osa konnapoegi katkestasid... vaid mõned julgemad ronis vapralt üha kõrgemale. Inimesed hõikasid jätkuvalt: "See on liiga ränk!!! Keegi ei saavuta seda!"
Üha enam konnapoegi väsis ja loobus... Kuid üks jätkas ronimist üha kõrgemale...
Ta ei soovinud loobuda!
Lõpuks, kui kõik teised olid ronimise ammu katkestanud, pääses see üks konn tänu tugevale pingutusele ja meelekindlusele torni tippu!
Nüüd soovisid kõik teised kaasvõistlejad loomulikult teada, kuidas see tal õnnestus!
Üks läks konnalt küsima, kuidas ta õieti saavutas selle ja jõudis lõpuni.
Siis selgus...
Võitja oli KURT!!!
- Mulle nii meeldib see vana lugu ;)
Kui võtan endale eesmärgi, mis tundub paras väljakutse, siis ei räägi ma sellest algul kellelegi, et nad ei saaks mu indu vähendada. Inimesed, kes tunnevad, et nad ise ei saa millegagi hakkama, arvavad, et ka teised ei saa, ning nad pole kitsid seda välja ütlema.
Kui tahad dieeti pidada, siis pea. Kui tuleb välja :D siis sa alles näitasid mitteuskujatele! Kui ei tule, pole ka kedagi, kes saaks pärast näpuga näidata.
0 comments:
Post a Comment