Kuhu kaob meie motivatsioon? Miks me nii vaimselt kui füüsiliselt ära kulume?

„On normaalne, et meil on aeg-ajalt perioode, kus energiatase on keskmisest madalam, kuid see pole motivatsiooniga seotud. Mind huvitas, miks me tahtmise siis ikkagi kaotame ja mispärast vajame väljastpoolt impulssi. On see paratamatus või on meil kusagil midagi kahe silma vahele jäänud? Ja avastasin, et me kaotame motivatsiooni siis, kui me pole enese vastu ausad. Kui meie motivatsiooniallikas on positsioon, mitte konkreetne tegevus. Positsioon viib meid üldjuhul tegelema millegagi, mis meie kutsega kokku ei sobi.

Kui me pole enda vastu ausad, ei taha meie keha hommikul ärgatata justkui tõrgub vastu, tahab kaua magada ja isegi valutab. Füüsiline väsimus on vaimse ärakukkumise tagajärg. Ometi peame füüsilist väsimust ja haigusi juhuslikeks nähtusteks ning läheme arsti juurde. Me soovime, et arstid meie keha terveks raviksid, selle juhuslikkuse meie elust kõrvaldaksid. Me ei mõista, et oleme selle ise põhjustanud. Meie positsioon ühiskonnas sõltub teistest, meie tegevus aga ainult meist endast.”

Kristo Kivioru uusest raamatust "Päikeseküla"

Olen tükk aega otsinud vastust küsimusele, kuhu kaob motivatsioon? Miks ma nii väsinud olen, kuigi alles ärkasin? Miks ma üldse nii kiiresti väsin ja tüdin kõigest? Hakkasin jälgima hoolikamalt oma söömis, magamis ja liikumis harjumusi. Tegelik probleem seisnes kogu aeg siiski peas, mu mõtetes, suhtumises.
Tsitaadist rasvane osa on ikka hirmuäratavalt tuttava elust endast. Ainult selle vahega, et mõistmine, et olen seda endale ise põhjustanud, oli juba varem olemas.

Mismoodi me pole enda vastu ausad?
Meelitades end tegema asju, milles puudub kutsumus, kirg, vool, loovus. Sundides end iga päev kordama samu tegevusi ja rääkides endale sama lugu, miks ma seda teen, kes ma olen, ja kelleks ma saamas olen jne. Rääkides kuni hakkad ise ka uskuma. Väliselt. Aga kui inspiratsiooni ei ole, puudub ka energia, jõud tegutseda. See on nagu mingi kaval looduse poolt loodud mehanism, mis takistab meil end raiskamast. Ja kui paljud meist teevad seda ikkagi, kõige kiuste, et midagi tõestada...

Motivatsioon ei kao kuhugi, lihtsalt me lakkame tegemast asjadega, mis meis enne inspireerisid. Meie ülesanded muutuvad. Me ise muutume. Maailm muutub. Võib-olla mitte niivõrd väliselt kui sisemiselt. Areng kahjuks tuleb teisejärgulisena, pärast kohanemist uuega. Tihti kohanemisega tegeletaksegi ja seda niikaua, kuni unustatakse, mis on tõeliselt tähtis. Mis on mu isiklik inspiratsioon tegutseda?.