Mõtleme enda jaoks piirid välja. Seejärel nõuame ka teistelt, et nood elaksid meie piirides. Lõpuks ärritume teiste peale, kuna oleme iseendale piirid välja mõelnud.
Näiteks ollakse veendunud, et korralik riietus kevadel sisaldab mütsi. Kui vanaema märkab, et lapselaps ei pannud mütsi pähe, siis saab noormees jälle pragada. Nooruki jaoks on see unustatud teema, sel pole funktsiooni, keegi ei pane nagunii selle puudumist või olemasolu kapuutsi all tähele. Vanaema häirib see teema, kuna TEMAL on arusaam, et korralik riietust TULEB kanda nii.
Kui miski mind vihale ajab, siis tavaliselt on tegu mu enda välja mõeldud pseudoprobleemiga. Ikka ja jälle leian end imestamas, miks ma praegust hetke ei naudi. Kuidas said neist barjääridest mu tõekspidamised? Millal ma hakkan täiel rinnal elama? Mida ma ootan?
Algul oodatakse kooli minekut, siis kooli lõpetamist, siis tööle minekut, siis abiellumist, siis laste tulekut, siis laste sirgumist, edutamist, laste kooli lõppu, nende abiellumist, vanavanemaks saamist, pensioni. Ja siis? Millal ma hakkan elama - kui olen surnud?!
Kui mul poleks enda tekitatud lisapiiranguid, ei seaks ma neid ka teistele. Elus oleks rohkem ootamatusi, võib-olla ka probleeme, aga see-eest oleks vähem väljamõeldud probleeme. Vähem muretsemist. Rohkem vabadust, lihtsalt olla.
0 comments:
Post a Comment