Leidsin ühe arvamusloo, mis pani jälle mõttelõnga jooksma. Igaks juhuks panen siia lingi kah -
www.sisekosmos.ee/zentee/2500-aastat-ja-midagi-ei-ole-muutunud
Küsimus siis laiale ringile: Mis on viimase paarituhande aasta jooksul muutunud?
Kas ainult materjaalsus? Tehnoloogia areng ja sealt tulenevad mugavused on silmnähtavad, ning ehk tõesti jätavad varju vähem märgatavad muutused inimkäitumises, hoiakutes.
Millest Budda ja Kristus rääkisid? - Rohkem heasoovlikust, sallivust, armastust!
Oleme me selle, siis saavutanud (,et edasi minna järgmist pühade tõdedega)? Vähemalt orjandus on vahepeal illegaalseks muudetud ja tema osakaalu majanduses suuresti vähendatud, aga inimene, kes on üles kasvanud ja terve elu nautinud tänapäeva pakutavaid privileege nn esimeses maailmas, ei mõista selle kingituse suurt väärtust. See, et sul on õigus mõelda, ja öelda välja, mida mõtled. Käia hääletamas. See, et sa ei pea 16h tegema rasket füüsilist tööd, et oma peret elus hoida. 1/5 (üle 15 aastastest) maailma rahvastikust ei oma kirjaoskust. See, et sul on puhast vett, mida juua - esimesi surmapõhjus globaalselt, on joogikõlbmatu vesi, või üldse selle puudumine. 2/3 maailma inimestest lähevad igal õhtul tühja kõhuga magama. Arstiabist rääkimata. See, et tehnoloogia saavutused meid siin rõõmustavad, ei tähenda, et nii oleks igal pool.
"Kuurud" ja pühamehed räägivad inimestele sellest, mille järgi nad jänunevad - usust, lohutusest, hoolivusest, headusest... Miks see on sama jutt, mida nad rääkisid 2500 aastat tagasi? Ehk seetõttu, et see on sama, mida enamik inimesi vajavad ka nüüd.
Selles mõttes, et areng toimub, aga aeglaselt, ja olles ise selles protsessis sees, ei ole võimalik seda adekvaatselt hinnata.
Väike tõestust meie positiivsest "arengust"
www.ted.com/talks/lang/eng/steven_pinker_on_the_myth_of_violence.html
Me pole tegelikult üldse nii "pahad" ja vägivaldsed, kui võiks arvata meedia põhjal. Mida muud siit järeldada saaks, kui need 2500 aastat samasid "elementaarseid" tõdesid, üksteisest hoolimise ja lugupidamise põhimõtteid , pole päris mööda külgi alla jooksnud.
3 comments:
Areng on tõepoolest olemas, iga inimese sees, kes ise tahab. Aga terve ühiskonna kohta on nii, et on etteruttamise oht _ kui õnnetused ja vägivald silma alt ära, siis väga paljud meist ei oska seda üldse hinnata ning otsivad ise, kuidas ennast hätta tirida.
Ma ei suutnud autoreid ja pealkirju meelde tuletada ega kohe internetist üles leida, aga on üks raamat (eesti keeles avaldatud), kuidas ürgühiskond oli päriselt palju vägivaldsem (kaasinimestega) ja röövellikum (loodusega) kui meie oma.
Aga äkki seda me kardamegi, et me sammume täiesti käimata rada, kus ei saagi ühtegi teejuhti olla? Sellepärast loomegi endale kujutluse, et kusagil olid või on praegugi õilsad metslased?
Kui Prantsusmaal oli tavaks jaanipäeva tähistada kasside avaliku põletamisega _
http://www.bartleby.com/196/164.html _ siis meie videomängude vägivald on ikka leebe variant.
Sabine Kueglerilt on eesti keeles avaldatud väga tore raamat elust koos paapuatega _ tegelikult on nii neil kui ka meil teineteiselt väga palju õppida.
Andreas
Selles suhtes nõustun sinuga Andreas, et kui elu on hea, siis inimene kipub ikka leidma uusi probleeme, uusi väljakutseid. Võib-olla see on meie viis veel edasi areneda.
Mina usun ka, et tänapäeva inimene on vähem vägivaldne kui meie muistsed esivanemad, kuigi esialgne loogika ütleb vastupidist. Väga huvitava video lingi selle teema kohta postitasin üleval.
Agressiivsusega on nii, et me vajame tõepoolest vajame seda, täiustuda ja midagi uut leiutada. Ilma me lihtsalt poleks inimesed. Seda illustreerib hästi Stanislaw Lemi ulmeromaan "Tagasitulek tähtede juurest".
Agressiivsust tuleks ainult õigesti kanaliseerida.
Võid mõelda nt. nugadega Briti teismelistele.
Kuidas sa taipasid, et ma polnud sinu linki varem avanud? Ma kuulasin nüüd seda ettekannet, mis oli mõnusalt esitatud. See ärgitab mõtlema ja mõnele ilmsele vastuväitele ta jõuabki lõpus ise ära vastata ka.
Steven Pinker toob ju viimaks sisse tähtsa vahetegemise grupisisesel ja grupivälisel vägivallal.
Ateenas saatsid demokraatia kehtestamist ja parandamist aeg-ajalt puhkevad mässud, ent Roomas ei leidnud linna rajamisest peale kuni vendade Gracchusteni 650 aastat hiljem aset ühtegi relvastatud vastuhakku, vaatamata poliitilise rivaalitsemise tulisusele _ sellele osutab Tom Holland oma raamatus "Rubicon". Kaaskodanikku austati. Aga samas paistsid roomlased sõjas teiste rahvaste ja hõimudega silma erilise julmuse poolest, hirmutades ära ka karastunud vastaseid.
Keskajal rüütlid pidasid lugu endasarnasest kõrgestisündinud vastasest, isegi kui ta oli moslem (vangi sai raha eest välja lunastada); talupoega, kes kõiki toitis ja kattis, ei peetud mikski.
Minu meelest oli valgustusajastu (Age of Reason) alles XVIII sajand _ siis kui XVI-XVII sajandil möllanud usulised kired olid juba jahtunud.
100 aasta eest sihtisid anarhistid Euroopas ja Põhja-Ameerikas presidentide, peaministrite ja kuningate-kuningannade elu pihta; nüüdsed anarhistid on kahjutud veidrikud.
Aga ma olen väga tänulik, et sain sinu soovitusel kuulata täiesti nauditavat ettekannet, mis pealegi peeti algselt täiesti paeluvas õhustikus, nagu on hõlbus aimata.
Andreas
Post a Comment