Mis on muutunud paari tuhande aastaga?

Leidsin ühe arvamusloo, mis pani jälle mõttelõnga jooksma. Igaks juhuks panen siia lingi kah -
www.sisekosmos.ee/zentee/2500-aastat-ja-midagi-ei-ole-muutunud

Küsimus siis laiale ringile: Mis on viimase paarituhande aasta jooksul muutunud?

Kas ainult materjaalsus? Tehnoloogia areng ja sealt tulenevad mugavused on silmnähtavad, ning ehk tõesti jätavad varju vähem märgatavad muutused inimkäitumises, hoiakutes.

Millest Budda ja Kristus rääkisid? - Rohkem heasoovlikust, sallivust, armastust!
Oleme me selle, siis saavutanud (,et edasi minna järgmist pühade tõdedega)? Vähemalt orjandus on vahepeal illegaalseks muudetud ja tema osakaalu majanduses suuresti vähendatud, aga inimene, kes on üles kasvanud ja terve elu nautinud tänapäeva pakutavaid privileege nn esimeses maailmas, ei mõista selle kingituse suurt väärtust. See, et sul on õigus mõelda, ja öelda välja, mida mõtled. Käia hääletamas. See, et sa ei pea 16h tegema rasket füüsilist tööd, et oma peret elus hoida. 1/5 (üle 15 aastastest) maailma rahvastikust ei oma kirjaoskust. See, et sul on puhast vett, mida juua - esimesi surmapõhjus globaalselt, on joogikõlbmatu vesi, või üldse selle puudumine. 2/3 maailma inimestest lähevad igal õhtul tühja kõhuga magama. Arstiabist rääkimata. See, et tehnoloogia saavutused meid siin rõõmustavad, ei tähenda, et nii oleks igal pool.

"Kuurud" ja pühamehed räägivad inimestele sellest, mille järgi nad jänunevad - usust, lohutusest, hoolivusest, headusest... Miks see on sama jutt, mida nad rääkisid 2500 aastat tagasi? Ehk seetõttu, et see on sama, mida enamik inimesi vajavad ka nüüd.

Selles mõttes, et areng toimub, aga aeglaselt, ja olles ise selles protsessis sees, ei ole võimalik seda adekvaatselt hinnata.

Väike tõestust meie positiivsest "arengust"
www.ted.com/talks/lang/eng/steven_pinker_on_the_myth_of_violence.html

Me pole tegelikult üldse nii "pahad" ja vägivaldsed, kui võiks arvata meedia põhjal. Mida muud siit järeldada saaks, kui need 2500 aastat samasid "elementaarseid" tõdesid, üksteisest hoolimise ja lugupidamise põhimõtteid , pole päris mööda külgi alla jooksnud.

Õnnest ja Päikesest

Teadlaste uuring SAD (Seasonal Affective Disorder) kohta kinnitab, et lühikestel, pimedatel või pilvistel päevadel on inimestele depressiivne mõju. Kuid üks tore teadlaseonu Max Plancki instituudis Saksamaal leidis, et kõige õnnelikumad inimesed ei pööra ilmale üldse mitte mingit tähelepanu ;)

Ei tea kui õnnelik ma siis tema skaala järgi olen, aga päikseline päev mõjub alati turgutavalt. Tundub, nagu ükski mure poleks nii suur, et suudaks varjutada päikese naeratust. Sama tänav ja metsarada on kui hoopis teised kohad ses kuldses valguses. Tunduvalt avaramad, värviküllasemad ja kutsuvamad. Kui vähegi võimalik, kroonib päeva jalutuskäik värskes õhus.

Jälgi ennast

Jälgi oma mõtteid, sest neist saavad sõnad.
Jälgi oma sõnu, sest neist saavad teod.
Jälgi oma tegusid, sest neist saavad harjumused.
Jälgi oma harjumusi, sest neist saab sinu loomus.
Jälgi oma loomust, sest sellest saab sinu saatus.

Frank Outlaw

Siin kehtib lumepalli efekt, ehk väikestest asjadest saavad alguse suuremad.

Tunnen tihti ebamugavust olukordades, kus keegi teeb ennast maha.Kui keegi teine teeb sind maha, siis on see tema nägemus, mis suure tõenäosusega põhineb puudulikul informatsioonil. Kui sa ennast maha teed, siis on see lihtsalt väär! Miks nii? Aga sellepärast, et isik, kes tihti end maha teeb, kujundab nõnda endale madala enesehinnangu. Madala enesehinnanguga inimesed pelgavad väljakutseid, ning tunnevad, et nad pole paljudeks asjadeks suutelised. Sageli annavad nad alla veel enne, kui on üldse proovinud. See teeb omakorda elu raskemaks teistel, kes peavad nendega koos elama, töötama, õppima jne seejuures kannatades nende negatiivset ja pelglikku suhtumist uuendustesse ja alternatiivsetesse võimalustesse.

Teadupärast mõtleme me ööpäevas keskeltläbi 50000 mõtet. Kui üks neist on enda pihta suunatud kriitika, siis on see sama märkamatu kui liivatera rannas. Kuid kui see üks mõte kipub korduma, ikka ja jälle päeva jooksul, kasvab ka tema potensiaal kahju või kasu tuua tunduvalt. Siit ka positiivse mõtlemise fenomen, üks ilus mõte ei tee veel midagi, alles siis, kui temast harjumus saab, ning ta alateadvuses kanda kinnitab, on põhjust pillerkaart pidada.

Tõepoolest, me olemegi iseenda saatuse loojad, selles mõttes, et meil on võimalik valida, mida ja kuidas me mõtleme. Kuid edukas saatuse loomine vajab ka pingutust, sest paljud mõtted, mis meil peast läbi käivad ei pärinegi meilt. Kust siis? Keskkonnalt, meediast, perekonnast, koolist, töölt, sõpradelt, raamatutest, filmidest, muusikast - kõikjalt, kust me vähegi infot vastu võtame. Kui sa 20 korda järjest mõnda reklaami näed, siis tahes tahtmata, midagi sellest kinnistub su alateadvuse soppides. Kui su vanemad on lapsest peale veennud, et sul on selline või selline omadus, siis lõpuks hakkad ise ka uskuma neid, ning arendad selle omaduse välja, et sa ei peaks pidama end hulluks. Kui nad sisendavad sulle, et oled laisk ja lohakas, siisendaga mitte tööd tehes, ning nende vooluga kaasa minnes, see saabki tõeks. Kui nad aga kinnitavad sulle, et oled andekas ja loominguline, siis leiad ka viisi, et seda olla.

Meie geenid panevad meie saatuse heal juhul 50% tõenäosusega paika. Heal juhul. Või siis halval, oleneb olukorrast. Kuid teise poole moodustab keskkonnamõjud, kus elame ja areneme. Ja veel kõige tähtsam, neis mõlemist võimsaim, meie endi õnneks, on meie mõtte jõud. Meie valikud ja töö iseendaga. Väidetavalt iga kolmas inimene paraneb tänu platseeboefektile, ehk ilma välise põhjuseta, mõtte mõjul. Seda ka raskete haiguste puhul. Aga sama asi töötab ka teistpidi. Me ei tea tegelikult kui palju on neid, kes on end haigeks mõelnud.

Me ei tea veel täpselt, kuidas aju töötab. Kuidas mõtte energia meid mõjutab. Ühele uuringule järgneb teine, faktile fakt. Seejärel tuleb välja jälle midagi, mis senised teooriad pea-peale pöörab. Erand kinnitab ikka reeglit. Küsimus on selles, et mis saab, siis kui erandist areneb hoopis uus reegel.

Lihtsaim lahendus on olla valvel kõige mõjuvõimsama isiku suhtes meie elus. Olla valvel endi ja oma mõtete suhtes!

Konnapoja lugu

Elas kord seltskond konnapoegi, kes tahtsid korraldada võidujooksu. Nende soov oli pääseda kõrge torni tippu. Kohale oli tulnud palju rahvast jooksu vaatama ja võistlejaid innustama.
Võistlus algas.
Ausalt öeldes keegi vaatajatest õieti ei uskunud, et konnapojad võiksid jõuda selle kõrge torni tippu. Kuulda oli vaid selliseid hõikeid nagu: "Oi kui raske!!! Nad ei jõua kindlasti KUNAGI kohale!" või: "Neil see ei õnnestu, torn on liiga kõrge!" Osa konnapoegi katkestasid... vaid mõned julgemad ronis vapralt üha kõrgemale. Inimesed hõikasid jätkuvalt: "See on liiga ränk!!! Keegi ei saavuta seda!"
Üha enam konnapoegi väsis ja loobus... Kuid üks jätkas ronimist üha kõrgemale...

Ta ei soovinud loobuda!
Lõpuks, kui kõik teised olid ronimise ammu katkestanud, pääses see üks konn tänu tugevale pingutusele ja meelekindlusele torni tippu!

Nüüd soovisid kõik teised kaasvõistlejad loomulikult teada, kuidas see tal õnnestus!
Üks läks konnalt küsima, kuidas ta õieti saavutas selle ja jõudis lõpuni.
Siis selgus...
Võitja oli KURT!!!

- Mulle nii meeldib see vana lugu ;)

Kui võtan endale eesmärgi, mis tundub paras väljakutse, siis ei räägi ma sellest algul kellelegi, et nad ei saaks mu indu vähendada. Inimesed, kes tunnevad, et nad ise ei saa millegagi hakkama, arvavad, et ka teised ei saa, ning nad pole kitsid seda välja ütlema.

Kui tahad dieeti pidada, siis pea. Kui tuleb välja :D siis sa alles näitasid mitteuskujatele! Kui ei tule, pole ka kedagi, kes saaks pärast näpuga näidata.

Õigest Vihastumisest

Igaüks võib vihastada - see on lihtne.
Aga olla vihane õige inimese peale,
õigel määral, õigel põhjusel ja
õigel moel - see ei ole kerge.
ARISTOTELES, NIKOMACHOSE EETIKA

Vihastada on küll lihtne, kuid omast käest tean, et tihti saab viha hoopis alla surutud, sest kuskil elu jooksul on külge jäänud arusaam, et pole kena, viisakas, sobilik, armastusvärne vihastuda. (Ma olen ju hea inimene, mul ei tohiks üldse olla selliseid negatiivseid tundeid.) Tehakse maailmale head nägu, ja kannatatakse sisemiselt oma meelepaha käes. Kui siis teele peaks sattuma keegi, kes sind mingi tähtsusetu pisiasjaga ärritab, võib ta vabalt saada selle sopavalingu kaela, mis juba pikemat aega on sinus oodanud. Kui sõna on juba kord lendu läinud, ei saa teda enam tagasi võtta. Ja kui viha on juba tükk aega koguneneud, tavaliselt mitmete asjade koosmõjul, siis on ka irratsionaalsus, ülepaisutamine, teiste süüdistamine ja vanade haavade lahtikiskumine kohe kohal. Ühe inimese ärritumus kasvab üle teise inimese omaks, kas väliselt, või siis jälle sisemiselt, ning nii jõuab see "nakkus" uute kolleteni uutes inimestes.

Kuidas olla vihane õigel moel? Kuidas säästa ennast ja teisi oma paisutatud viha eest?

Tegelda vihaga, kui ta on veel väike -
Tuleks tegeleda ebameeldivate asjade, tunnete ja probleemidega kohe, kui need esile kerkivad. Kui venitada, siis rikub ta tuju ära, sest tead, et see tegevus ootab sind ees. Mida kiiremini temaga ühele poole saada, seda kiiremini saab ta peast välja visata.

Väljenada oma tundeid, arvamust peenetundeliselt, viisakalt -
Kui midagi ei meeldi teise tegevuse juures, siis seda neile ka öelda. "Mulle ei meeldi, kuidas sa minuga räägid, käitud. See teeb mulle haiget." Pole tarvis ähvardusi ega kättemaksu, lihtsalt tarkust, et ennetada probleemide paisumist. See pole nii lihtne kui paistab, aga vähemalt oled teinud midagi, et väljendada oma tõde.

Vihastu, aga ratsionaalselt, põhjendatult -
Me elame konflikte täis maailmas, ja nende eest on võimatu põgeneda. Nagu populaarses strateegiamängus, nii ka elus - parim kaitse on tihti rünnak! Rünnata õigel hetkel, õige asja eest, õiget isikut, õigel moel. Mitte teist maatasa tehes, vaid pannes ta silmitsi faktidega.

Räägi hingelt ära -
Kui pole võimalik oma viha väljendada mingil põhjusel tema tekitajale, siis leida usaldusväärne sõber ja lihtsalt rääkida. Lihtsalt end tühjaks rääkida ja olla samas avatud teise seisukohale asjast. Suurepärane viis end paremini mõistma õppida - on selgitada oma mõtete ja tunnete tagamaid kellelegi usaldatavale. Töötada läbi oma ärritatus, enne kui ta kunagi jõuab plahvatuseni.

Ela ennast füüsiliselt välja -
Mine metsa, või üksikusse randa ja karju või rahmelda end tühjaks. Peksa patja kui teisiti ei saa. Jookse nõrkemuseni. Jaluta kiirkõnnis paar kilomeetrit. Lase endast välja kõik häiriv. Saun on samuti üks sobilik koht, kus end turgutada. Soojas saunas tundub maailm turvalisem.

Oska ennast mõista, mitte hukkamõista -
Mõtiskle oma tunnete, ärritumuse üle. Igas probleemis peitub võimalus kasvada, õppida sellest midagi kasulikku edaspidiseks. Maailm koosneb polaarsustest, igas asjas on midagi head kui halba. Leia üles see väärtuslik antud situatsioonis.

Tsitaadid

* "Parem rohkem ideid, millest mõned on valed, kui see, et sul on alati õigus, kuna sul ei olegi ideid." (Edward de Bono)

* "Võimas idee edastab osa oma energiast inimesele, kes sellele vastu vaidleb." (Marcel Proust)

* “Sa ei pea olema suurepärane, et alustada. Küll aga pead Sa alustama, et olla suurepärane.” (Zig Ziglar)

* “Hästi tehtud on parem kui hästi öeldud.” (Benjamin Franklin)

* “Valu on ajutine. Loobumine kestab igavesti.“ (Lance Armstrong)

Umbroht minus endas

Sa ei saa minna edasi suuremate ülesannete juurde, kui Sa pole korda teinud oma suhteid, kui Su radadel pole armastust, rahu ega tasakaalu, kui Sa kannad endas pahameelt või kurja tahet. Umbrohi tuleb koristada enne, kui see lämmatab istutatud taimed. Juuri oma elust välja kogu umbrohi, enne kui see muutub võimsaks ning lämmatab kaunid taimed Sinus. Sa ei saa vaimselt kasvada ega laieneda, kui kannad oma südames viha, armukadedust, vastumeelsust, sallimatust või mõistmatust. Tee eri taimedel vahet ning jäta kasvama vaid armastus. Ära oota, et teine inimene teeks esimese sammu. Sa võid alati midagi ette võtta, Sul on võimalus teha seda praegu! Ära lükka homsesse seda, mida tuleks teha täna. Väga palju on lahtirullumise ootel, kuid see peab aset leidma õiges õhustikus, armastuse atmosfääris.
— "Teekond iseendasse", Eileen Caddy

Tänane Vikerkaaresilla päevasõnum sisaldab endas Sügavat Tõde. Alati kui mõtlen, miks olen toppama jäänud oma teel, jõuan sarnase järelduseni. Tuleks end kätte võtta ja aega mööda sotid selgeks rääkida. Tavaliselt saab mingid teemad tulevikku lükatud, ettekäändel, et pole seda "õiget" õhustikku. Ja siis ta muudkui käärib mu sees kuni läheb õige hapuks, ja mingitel hetkedel lööb südametunnistus kõva kella, et oleks nagu aeg liigutama hakata. Jah, lihtsalt tuleb võtta aega, ja teha, mis õige, sest nii on kergem elada.

Aitamisest

Kui ma tahan aidata teist inimest teatud eesmärgile jõuda, pean ma kõigepealt mõistma, kui kaugel ta sel teel on, ja just sealt alustama. Selleks, et aidata kedagi, pean ma mõistma, kes ta on. See tähendab - esmalt mõistma seda, kuidas tema asjadest aru saab. Kui ma seda ei suuda, siis ei aita, et mina tean ja oskan rohkem. Kui ma ikkagi tahan näidata, kui palju mina oskan, tähendab see, et olen edev ja upsakas, ning tegelikult soovin olla teiste poolt imetletud, selle asemel, et kedagi aidata. Kogu siiras abistamine algab lugupidamisest inimese vastu, keda aidata soovitakse, ja seepärast pean ma mõistma, et soov abistada ei ole sama, mis soov valitseda. Vastupidi - soov abistada on soov teist teenida. Kui ma seda ei suuda, ei saa ma kedagi aidata.
— Soren Kierkegaard


Mulle sümpatiseerib selline lähenemine aitamisest ;)
ja veel üks omamoodi lähenemine, küsimusele - miks meile meeldib anda.
http://www.artiklid.eu/miks-meile-meeldib-anda.html